Täna sain omal nahal tunda, mida tähendavad vedelikupiirangud kohalikul lennul. Noh, jogurtid ja muud ohtlikud asjad. Saatsin oma lõhnavee ja kätekreemi autokärus lennuki peale.
Falck katsus mind vedelikukontrolliks veel eest ja tagant ja külgedelt.
Botas ei piiksunud, aga muidu pidid saabastes prouad kummisussidesse astuma enne metalliotsijat.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Saarlasi hakati lennuväljale laskma (neil pikem tee, hakkavad sutsu varem minema), kui selgus pool lennukitäit on kaduma läinud ja keegi ei teadnud, kus nad on. Reisijaid lennukini saatev neiu oli väga närvis, käis edasi-tagasi „Kus nad on! Kus nad on!”
Tal olid väga pikad jalad.
7.30 laekus 6-7 lõbusat härrat turvakontrolli (väljalend plaani järgi 7.35). Ju tegid check-ini ära ja läksid üleskorrusele aega parajaks tegema.
Ega neil tagasi tulles ka kiiret polnud, vabastasid end püksirihmadest ja sahmisid ja naersid.
Saateneiul viskas üle: „Meil on kiire, lähme!”
Teine Hiiumaa-reisija ikka ärritus ja uuris, et miks meid kontrollitakse kui kurjategijaid ja nüüd lastakse niisama läbi. "Nad ei piiksunud," kostis falck vastuseks. Proua oli muidugi piiksud täpselt üle lugenud.
Aga mehed olid juba bussi peal ja jutul lõpp.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar