Pole varem isegi unes näinud, et ma lähen jazzikontserdile ja siis seal hüütakse „Jump! Jump!” ja lauldakse, et „I´m a digital monkey!”. A no täitsa nii eelmisel nädalal juhtus.
Monkey ise võttis endal üsna kohe särgi maha ja ta teksad vabastasid aluskaid mu arust rohkem, kui see sünnis oleks olnud.
Asja nimi oli Balkan Beat Box.
Tõepoolest, see mürgel ja hipindus, mis laval ja lava ees oli, meenutas kangesti Kusturica filme. Ja kuskil tagalauast õlle äärest oli seda palagani sama võõras ja kauge vaadata, kui vaikses kinosaalis ekraanilt filmi.
Üldiselt muhe süldibänd, siuke võiks mu pulmas mängida, see oleks tore.
Ja üldiselt oli väga inspireeriv õhtu. Lubadused, mida ma seal kontserdil endale andsin:
1) Hangin uue trendika juukselõikuse.
2) Kannan kleiti, pükste peal muidugi.
3) Lähen folgile. Seda ma lubasin Heilile ka.
Päev varem oli Krahlis hoopis teistlaadne jazzielamus – Taavi Kerikmäe / Andres Noormets. Väga meeldis.
Kuigi ma ei saa aru, miks kontserdid ei saa Bushi ja USAta hakkama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar