Reedel õhtul kell seitse Kopli trammis tundus mulle, et ma olen maailmas ainuke, kes polnud jõudnud end veel täis juua.
Tajusin seda kogu kehaga, kui üks noormees mulle peale vajus ja vabandada pobises. Ta hoidis kramplikult käes paberissekeeratud roose ja 1,5-liitrist siidripudelit. Roosid terved, siider poolik.
Mu ees istusid poiss ja tüdruk, kes sõitsid Balti jaama, et siis rongiga kellegi sünnipäevale minna. See inimene seal kohas ei ela, aga sünnipäeva peab siis seal. Vot nii. Nende vestlus oli elav ja põnev, tõesti hoogne. Poiss küsis, kuidas tüdrukule uus kool meeldib ja seletas, et Viimsi kool on taevapealne paradiis.
Siis taarus peale üks jõuline proua, kes võttis sisse sellise seisupoosi nagu oleks tramm umbselt inimesi täis ja tema siis on k6ige kitsamasse vahesse kiilutud.
Tundsin end täitsa sandisti, et ma nii aeglane olen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar