Nojaa, ma tahaks ka vahel olla siuke überhedonistlik tsikk, vähemalt jätta sellist muljet kellelegi. Süüa, juua ja teha peeneid asju. Aga s***agi.
Selle asemel ronin ma vabal päeva raju pohmelliga võideldes kinno (sest ei suuda minna kunagise sõbra laulatusele), kommenteerin valju häälega filmi ja pärast arvan, et must võiks saada päris hea filmikriitik, aga kõht on kole tühi ja tahaks mingit p***a süüa.

“300” oli see film nüüd. Mul oli väga hea meel, et erinevalt I ja II maailmasõja, Vietnami jms sõjardite kõrval nägid spartlased ja pärslased nii erinevad välja, et mul õnnestus isegi vahet teha, kummad on head ja kummad pahad (kuigi mõlemad olid pahad, sest sõda on paha. Tappev loogika, mis?). No ja taplust näidati enamasti aeg luubis, seepärast ka sain aru, ainult et film oli ka poole pikem kohe.

Ehk siis seda tahtsin öelda, et mulle helistas täna ahistaja. Ühte teist tüdrukut ahistab, mitte mind.
Tüüp oli me tutvuse välja guugeldanud ja otsapidi minuni jõudnud. Kõigepealt ajas sekretärile mingit ila ja sekretär pahaaimamatult ühendas. Tundmatu nimi oli. Aga kui ta ühe inimese kohta hakkas pärima, sain aru, kellega tegu. Kokutas ja lõkerdas toru otsas. Öäääk.
Pärast guugeldasin ma teda. Uskumatu, miukseid värdjaid meie väikses nunnus Eestis ikka on. Öäääk vol2.

Ja WC-des võiks kätekreem olla. Kindaid ei viitsi enam käes hoida, a need tuulised ja jahedavõitu ilmad teevad käed karuseks.