See on hea, et ma ei pea kogu aeg koos olema omavanuste tattidega või muidu üheülbaliste inimestega. Eks ma ikka satun seltskonda, kus on aastad või korra või kaks vanemad inimesed. Ja need pole suguvõsa sünnipäevad.

Kas ma olen ka tulevikus selline, et mu jutt ei kipu iial lõppema, sest igasuguseid kogemusi ja mälestusi on nii kõvasti kogutud? Suudan sujuvalt klapitada ühte näidet kümne teisega ja leida päris imetabaseid seoseid? Nagu see muhe vanaisa-tüüpi vanamees seal vanametalli kogumise vestlusringis.

Õnneks on mul kohati päris kehv mälu ja kõike üleelatut kinni ei pea. Eriti just olulisi asju, pahna peab küll hästi meeles. Äkki ma ei muutu ikka tüütuks jutumasinaks. Võibolla olen ise vahel liiga väsinud, et kuulata, kui pole tegemist just elutarga külamehe stiiliga.

Alati võib muidugi mõtete/mälestuste/elulooraamatu kirjutada, saab ühe hooga kõik välja uhada. Siis vähemalt ei teki ohtu kedagi oma jutuvooga lämmatada. Kes viitsib, see loeb. Mõni vana tuttav või kunagine klassikaaslane, kes salamisi susse armunud oli.

Äää... Seda, et vananeda tuleks väärikalt ja ei pea hakkama paikapanevaks kõiketeadjaks.