Olmehala, mu lemmik

Hommikul olid korteriomanik ja remondimees kõpsti ukse taga. Mitte nüüd päris kõpsti ka, aga selle pöörase uksekellahelina saatel, mis meil siin on (koputage!). Olid nad siin selleks, et vaja pesumasin üle vaadata, sest see hakkab loputama ja jääbki loputama ja siis vett välja ajama.
Ja mis mul pooleli oli - pesupesemine muidugi, sest viimase ajas ündmustega olid kõik riided mustaks trööbatud. Kust ma teadsin, et tegu on suisa põrgumasinaga.
Töömees selgitas välja, et viga polegi masinas, vaid hoopis kanalisatsioonis ja kui klapp vahele panna, siis pidavalt õhku piisavalt olema ja veevahetusega kõik korras. Neljapäeval tuleb ja paneb klapi vahele.
Mul oli vaja kohe ehk siis poole pesu pealt õue joosta ja hoiatasin korterikaaslast, et kui suuremat sorti uputus tulemas, torman tagasi. Päris tahan alumisi naabreid jälle uputada.
A ta lohutas, et niisama paanika, jama on vaid ketse pestes. No ei juhtunudki midagi, hämmastav.

* * *

"Mis mõttes sa andsid sellele Nike kiledressipükstega tšikile sada krooni, et see saaks üle tee koju riideid vahetama minna ja haihtuda?"
"Ma teadsin, et ta nii teeb, aga tal oli seda sadat krooni rohkem vaja kui mul."
"Mul on kogu su raha rohkem vaja kui sul endal."
"Okei, siin on mu visiitkaart."

* * *

Ja päris normaalne on tänaval mingi suvalise tüübi hamburgeri vahelt pihv ära süüa ja minema jalutada.

Traumapunkt

Paulidega juhtus täna õnnetus Hiiumaa bussis, kus oli mingi metall-liist (lahe sõna) otsapidi lahti. Nüüd on Smithil mitmesentimeetrine väline haav.

Peaaegu sama terav elamus kui kadakaviht.

Sõnu pole

Tahtsin oma telefoninumbri teleyhte ära viia (sest mul on ikkagi räiged öäk-refleksid kõigega, kus Kruuda käpp sees) ja telefoniteeninduses tundus seda kõik mugavam teha.
Eestikeelseks teeninduseks vajutage klahvi number üks.
„Tjeere, kuidas on tjeie njiimi?”
„Eesnimi on Tiiu.”
„Jotiga või lihtsalt kolm tähte?”
Kerge kahtlus tekkis, et äkki peaks käima ikkagi esinduses, kuid teenindaja väitis, et telefoni teel on protsess samasugune ja sama kiire ka. Küsiti lepingu jaoks andmeid ja lubati paber posti panna.

Eile siis helistati postimajast, et mis koht see Tardla on ja kas mu nimi on tõesti Kiiu. Isegi indeks, mida teenindaja küsis kaks korda, oli uus ja huvitav.

* * *
Hiljem: küsisin siis sellesama Aksana käest ka, et kus asub Tardla. Ta ei teadnud. Aga mis on Hiiumaa ainuke linn? -"Ma tõesti ei tea, ma ei ela siin nii kaua."
.help

Milline see Kalle veel oli?

Ostame Hiiu poest keelt randa kaasa.
„Sa vaata ikka kuupäeva ka!”
„Võin ju vaadata, a mis kuupäev täna on?”
Keegi ei tea.

Samal ajal on Kats meist veelgi kaugenenud.
„Mis kell on?”
„Pool. Ei, nelikümmend juba.”

Big fish

tiuks: there's plenty more fish in the sea.
tõnn: oo, sind on ka lõpuks see kalastuse pisik nakatanud.

Vähem asju, vähem muresid

Käisin eile üle tüki aja linnakorteris ka ja ei mäletanud enam, milline on mu hambapasta ja -hari ja mu külmikuriiulid olid ka ära vallutatud.
Hommikuks olin ma muidugi endiselt väsinud, sest ega „Ülo 60” olnud mingi lihtne simman ja need kuradi Woodstocki jõurapurakad ei anna ka vastu esmaspäeva rahu, aga maainimene ärkab ka linnas vara. Ratast lahti monteerima, prügikotti peitma ja bussi smugeldama siiski ei hakanud, sest ma ei viitsinud prügikotti otsida. Äkki oleks leidnudki. Enne Haapsalut ärkasin selle peale, et GoBusi piletikontroll tahtis piletit näha.
Praami peal lugesin Vietnami reisikirju ja Väinameri oli mu Mekongi delta. Minek on meil siis oktoobri lõpus, kes veel ei tea. Laos, Vietnam ja seda juba küll keegi ei tea, mis edasi saab. Rauad on igatahes tules, sealtkandi küllakutsed ja muud ettepanekud on oodatud.
Tahtsin saada nõudepesija praktikat, aga boss ei võtnud vedu ja ütles lilleliselt, et kui mulle rakendust on vaja, ta peab oma juhataja lahti laskma. Aga Matil läks süda härdaks ja ta lubas mind nippidesse pühendada (a lot of Fairy!) ja must teha maailma parima nõudepesija. Ja siis üks poiss lubas mulle autosõitu õpetada ja siis avastas, et parem ikka ei õpeta, vaid laseb mu kohe rooli, et ei peaks mingit kaskadööri palkama, kes auto üle katuse keeraks.

Seksijalinna eksinud

Täna ma küsisin nõu oma sõbralt Maarjolt. Tema sõbrad on igast sitapead ja see teeb Maarjost mulle väga kasuliku sõbra.
Maarjo käratas mulle alustuseks „türamaivõi” ja „sa sitt” ja „pärast hakkad sitaks kahetsema, kui 30 oled ja üksi sured”.
Ja mis ma siis kuulsin: “Näitleb. Ükski mees ei ütle kellelegi nii. Sa usud liiga palju. See on see seksijalinna meeste põlvkond, kes on hakanud rääkima nagu naised, aga mõtlevad nagu mehed.”
Olin sõnatu. „Musirull, kuidas sa tead selliseid asju?!”
„Ma ju vaatan ka seksijalinna!”

A noh, mulle tuli ka see üllatusena, et golfimehed on rikkad.

F-F-F

Kärdi ema arvas, et kui meie juttu ja olemist lindistada, küll oleks naljakas seda pärast vaadata. „Absolutely Fabulous” on siiski olemas juba.

"Ära kaota seda elutervet pohhuismi endas"

Alates sellest ajast, kui ma (raba)rokipalavikust vabanesin, on elu olnud nii vaheldusrikas ja täierinnaline, et hakka või iseennast kadestama. Päriselt.
Üks ragisev laiv ka, see on üks mu Moloko lemmiklauludest: "Somebody Somewhere". Tegelt ma olen hoopis sellises olekus.