Käisin eile üle tüki aja linnakorteris ka ja ei mäletanud enam, milline on mu hambapasta ja -hari ja mu külmikuriiulid olid ka ära vallutatud.
Hommikuks olin ma muidugi endiselt väsinud, sest ega „Ülo 60” olnud mingi lihtne simman ja need kuradi Woodstocki jõurapurakad ei anna ka vastu esmaspäeva rahu, aga maainimene ärkab ka linnas vara. Ratast lahti monteerima, prügikotti peitma ja bussi smugeldama siiski ei hakanud, sest ma ei viitsinud prügikotti otsida. Äkki oleks leidnudki. Enne Haapsalut ärkasin selle peale, et GoBusi piletikontroll tahtis piletit näha.
Praami peal lugesin Vietnami reisikirju ja Väinameri oli mu Mekongi delta. Minek on meil siis oktoobri lõpus, kes veel ei tea. Laos, Vietnam ja seda juba küll keegi ei tea, mis edasi saab. Rauad on igatahes tules, sealtkandi küllakutsed ja muud ettepanekud on oodatud.
Tahtsin saada nõudepesija praktikat, aga boss ei võtnud vedu ja ütles lilleliselt, et kui mulle rakendust on vaja, ta peab oma juhataja lahti laskma. Aga Matil läks süda härdaks ja ta lubas mind nippidesse pühendada (a lot of Fairy!) ja must teha maailma parima nõudepesija. Ja siis üks poiss lubas mulle autosõitu õpetada ja siis avastas, et parem ikka ei õpeta, vaid laseb mu kohe rooli, et ei peaks mingit kaskadööri palkama, kes auto üle katuse keeraks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar