Hommikul olid korteriomanik ja remondimees kõpsti ukse taga. Mitte nüüd päris kõpsti ka, aga selle pöörase uksekellahelina saatel, mis meil siin on (koputage!). Olid nad siin selleks, et vaja pesumasin üle vaadata, sest see hakkab loputama ja jääbki loputama ja siis vett välja ajama.
Ja mis mul pooleli oli - pesupesemine muidugi, sest viimase ajas ündmustega olid kõik riided mustaks trööbatud. Kust ma teadsin, et tegu on suisa põrgumasinaga.
Töömees selgitas välja, et viga polegi masinas, vaid hoopis kanalisatsioonis ja kui klapp vahele panna, siis pidavalt õhku piisavalt olema ja veevahetusega kõik korras. Neljapäeval tuleb ja paneb klapi vahele.
Mul oli vaja kohe ehk siis poole pesu pealt õue joosta ja hoiatasin korterikaaslast, et kui suuremat sorti uputus tulemas, torman tagasi. Päris tahan alumisi naabreid jälle uputada.
A ta lohutas, et niisama paanika, jama on vaid ketse pestes. No ei juhtunudki midagi, hämmastav.
* * *
"Mis mõttes sa andsid sellele Nike kiledressipükstega tšikile sada krooni, et see saaks üle tee koju riideid vahetama minna ja haihtuda?"
"Ma teadsin, et ta nii teeb, aga tal oli seda sadat krooni rohkem vaja kui mul."
"Mul on kogu su raha rohkem vaja kui sul endal."
"Okei, siin on mu visiitkaart."
* * *
Ja päris normaalne on tänaval mingi suvalise tüübi hamburgeri vahelt pihv ära süüa ja minema jalutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar