Usk ja tusk

Ühes blogis oli eelmisel aastal selline projekt, kus iga päev kirjutati ühest asjast, mis „meeldib või mis rõõmu teeb või lihtsalt on positiivne nähtus. Et ise ka märkaksin rohkem enda ümber olevat ning hindaksin seda, mis mul on.“

Mul ei ole absoluutselt mingi probleem iga päev märgata asju ja nähtusi, mis mulle ei meeldi ja mis närvidele käivad.
Toiduhais söögikohtades, suure tähega Jõulud, naisnarkomaanid nr 23 bussis, Selveri köögiviljade valik, kehakaal, Mart Sanderi labased naljad, küünte lõhenemine, ebaõiglus ja -määrasus, kartulimaitseaine, rattakummide pumpamine, lollid inimesed, taksosõit, sitt muusika, pesemata nõud, kogu maailma aega omades ikkagi ajahätta jäämine, karri, ingliskeelsed laused omakeelses vestluses (sest siis oled vist ägedam), liibuvad teksad emaste jalgadega tüüpidel, katteta lubadused, vihmaussid märjal asfaldil, sõrmeotsast vereproovi võtmine, korterielu – kui siin nüüd mõned näited tuua.

Üks täiesti õudne, pidetu ja ärritav seisund on see, kui usk kaob ära. Usk headusesse ja headesse inimestesse ja üldse kõigesse. See seisund mind ikkagi aeg-ajalt tabab.

Täna võttis minuga ühendust üks Malaisia tuttav, kes tunnistas, et teda närib siiani tema ülekohtune käitumine ühe meie ühise tuttava suhtes ühes paari aasta taguses olukorras. Käitus seejuures täiesti ettearvatavalt ja see polnud antud juhul isegi nii väga hea-halva teema. No selle uduse plära selgituseks: lihtsalt valis lahkuläinud paari puhul oma sõbra poole ja tüdrukut eiras. Et tal on ikka veel seepärast südames  nii paha tunne. Soovitasin ei midagi lihtsamat, kui tüdrukule kirjutada. Tean, kui palju see sõnum talle tähendaks. Kirjutaski.

Lisaks oli mul märkmikus kirjas, et just täna on õige aeg võtta meetmed kasutusele ja hakata välja nõudma arvet, mis juba pool aastat üleval. Enne veel kontrollisin igaks juhuks pangaülekandeid. Phuuh.... suurem osa võlast on täna üle kantud!

Mis toimub! Laske mul rahus maailma kiruda!

* * *