esmaspäev, jaanuar 13, 2014

Mängu ilu

Käisin jälle ühe mehe mugavustsoonis: kohvikus (kui autoga, siis juua ju nagunii ei saa; soodne ka) ja kinos (ei pea rääkima). Lasin viisakalt nii kohviku kui filmi valida. Rääkisin ilmast ja endast.
La grande bellezza oli tõesti suurepärane. Ma kehva filmi poleks viitsinudki muidugi vaatama minna.
Lõpuks on tunne, nagu oleks üksi kinos käinud.

Kas „dringid ja/või dinner ja kojusaatmine“ on liiga palju tahta või tuleb see pärast kino-kohviku faasi, millest ma edasi ei jõua?

Kommentaare ei ole:

UA-3498800-1