„Noh, kus oled?“ helistab Erik, kes samal ajal tutvustab mind oma sõpradele just niiviisi nagu pealkirjas öeldud.
„Kodus. Keedan kolme muna ja kukun kohe pikali.“
On reede õhtu ja mul on neli värisevat jäset ja tühi pea, sest ma olen tassinud just maailma kolakamat telekat.
Üks telekas kolleegi juurde viia ja teine tema juurest endale tuua tundus lihtne ja kiire skeem. Aga hädad hakkasid juba sellest, et kui kaks hiidlast peavad Szolnoki peatusesse jõudma, ei jõua nad eriti kuhugi.
Telekas ise asus muidugi viiekorruselise maja 5. korrusel. Selliste majade peale lifte ei raisatud. Teler nägi välja selline, et järgmise mudeli puhul mõeldi juba välja, et telekad võivad õhukesed ka olla. Siim arvas, et ega seda telekat kahekesi ei tassi. Vale. Üksinda ei olnud võimalik tassida. Alla me ta saime, verd ega pisaraid polnudki vaja.
Ja mis siis all selgus – muidugi see imeloom ei mahtunud pagassi.
Lühidalt oli see kogemus, mida ei oleks vaja olnud. Samas tänu sellele matsin maha mõtte hakata pühapäeval Kertu ja Nivaga (auto) Roosikrantsi 5. korruselt Tatari 4. korrusele mööblit vedama, mis oleks ehk veelgi kohutavam olnud.
Laupäeva hommikul ärgates oli natuke logiseva puunuku tunne, Siimu selg pidavat siiani haige olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar