Jõulud 2007

On veel kohti Eestimaa peal, kus rummkoola maksab 35 krooni. Vetsi tall. Baaritöötaja iseeneest mõistetav küsimus alati: 4 või 8 cl. Mu arust on tops nii väike, et 8 cl puhul ei piisaks coca-colast isegi tumedama varjundi andmisest, rääkimata maitsest.

Aga jah, kell nullnull möll juba käis ja reaalsuselaks oli vägev. „Kui käpp on maas, siis tuju hea“ kehtib seal ikka täiega. (Tantsu)platsis on mitu tüüpi, kes liigutavad end nagu elu parimal revil, ise deliiriumi äärepeal, aga kepihimu ikka silmis.

Viimati nägin nii laia vanuseskaalat Tartu klubis Maasikas.

Diskoripoisid polnud vist sündinudki, kui 2 Quick Start oma hitid maha sai, aga mängisid neid ikka nagu üks Hiiumaa diskor muiste. (Plinkiva päkapikumütisga DJ Urmet oli siiski veel jubedam vaatepilt olnud.)

Pärast esimest tundi hakkas juba nii soe, et sai mantli seljast võtta. Aga diskopluus jäigi kampsuni alla peitu.

Ei tea, spinningutrenn on mu pepu ebamugavustega ära harjutanud, sest Kärdla kino puukinkidel polnud viis filmi päevas eriline piin. Pigem vastupidi.

Viitsisin isegi iga filmi kohta on mõtted kirja panna. Ma olen ju kõva filmikriitik. Aga las jääb.
Mis ma tahan öelda on see, et sa võid endasse korjata kolm päeva liikuvaid ja liikumatuid pilte, kuid lõpuks loeb ikkagi see, kui elus inimene tuleb su juurde ja küsib: „Kuidas sul läinud on?“

Eile tuli trammi peale see kõige stiilsem Tallinna kodutu. See, kellel on suur beež presentmantel ja igasugused kaltsud seal küljes, mis suurendab ta mahtu vist nii kaks-kolm korda. Ja saapaaukudest pressivad välja kilekotid.

Tuli peale ja prantsatas kohe esimesele vabale kohale. Ümbruskaudsed daamid põgenesid.
Mees ei lasknud end sellest häirida. Nokitses põuest välja hästi peidetud vöökoti, samasuguse määrdunudbeeži nagu kogu ta olek.

Kotis oli kilenutsak, mille ta hoolikalt lahti voltis. Seal oli trammipilet.

Kurjam gängstabaaris

"Mees, sa ei tea, kui kiiresti ma löön"
Kressa vist ei teadnud ja sai punkar Jänese käest vastu vahtimist.







Pildil kaks kolmest.
Õhk on sinine pelmeenivingust.

Alati, kui võtan kätte menüü ja sellel on uus kujundus, haarab mind õud.
Viga on selles, et mul on hinnad peas. Vähemasti nende asjade omad, mida ma ise armastan süüa.
Ja tavaliselt tähendab uus menüükujundus seda, et hindadele on kõvasti otsa pandud.

Sel nädalal pakkus sellise "üllatuse" restoran Rooma. Aga eks "Tantsud tähtedega" saate vahele pikitud reklaamklipid on vaja ju kellelgi kinni maksta. Eeldades, et Jüri Homenja õhtutasu eriti kõrge pole.

Lugejakiri

Armastus arvuti vastu nõrgestab inimsuhteid.

Aili Harjumaalt.

Noorem generatsoon õpetab mind elama:

Ära püüa oma firmale kasulik olla, proovi nii, et firma oleks sulle kasulik.
(vana vana vanasõna)

Muide, tegemist on sama härraga, kes kord aastate eest kutsus mu teatrisse ja pärast ääri-veeri uuris, kas ma viitsiksin sellest kirjanduse tunniks arvustuse kirjutada :)

aire says: leidsin sulle ehte

Vaata lisa siit.

Näljapäeva järel tuleb neljapäev

Juba number kaks bussis tunned selja tagant ära maainimese.
Tumedate väsinud riietega, vaatab ringi, et ega see peatus nüüd ei tule.
Ja kui nägu näed, tunned ära Hiiumaa inimese.

Lennuk oli harjumatult täis. Eralennud on nüüd läbi? :)
Väike hirm oli, et äkki enam süüa ei pakuta. Ja veel suuremaks kasvas soov, et toidupakis oleks soolapulgad. Ja olidki!
Tõeline vedamine eilse näljapäeva peale, kui hommikul kell 7 sõin kaks võileiba ja Laulasmaa spaa kodukootud PR-sünnipäeval sai idusid näksida alles kell kolm päeval ja õhtul pool kümme, kui poodi söögi järele läksime, oli Toomkuninga pood heaks arvanud uksed juba kell 21 sulgeda. Suurest vihast tagusin endale suure sinika sääre peale. Rahakotiga.

Aga see lennukitädi oli nii tore, tänas ette ja taha, kui sai mu tühja kõrsikupaki ära korjata.

Täna on mu nimepäev ja pühakutepäev ja mulle meeldib Marise loogika, et must saab pühak.

Tsiteerin: "Slaavlastel on komme ju kleepida auto armatuurlauale pühakute ikoone.
Varsti on võimalik kindlasti sinu nägu näha armatuurlaual sätendamas päikese käes."

Õudne on

Räägitakse, et (töö)elu peaks olema selline, et kohe tahad hommikuti tööle minna.
Aga ma ise taha isegi õhtul töölt ära minna, sest see tunne, et hommikul peab jälle tulema, on nii õudne.
Pidev migreenieelne seisund peavalu ja külmavärinatega ei ole eriti äge.

Emigreerumine - vältimatu

Ei teagi, kas hulluda täna või homme. Igatahes langes eile järjekordne kodumasin, seekord pesu oma. Alguses m6tlesin, et see on nali, aga vett täis masin ei olnud eriti naljakas.
Tolmukogumisaugust tuli välja tundmatu plastmassese, see võib olla kurja juur?
Jama, et ma ei tunne pesumasinate hingeelu. Kujutasin ette igasuguseid asju, mis võiks ta tööle ajada. Isegi strippi oli nõus tegema (peaaegu). Selle peale teeks masin võibolla üldse viimase hingetõmbe...
Hakkasin mõtlema, kuidas on vene keeles "needus", et omanikule asjade käigust teada anda.
Praegu on mul paranoia, et masinasse voolab järjest vett ja siis see vesi voolab järjest sealt luugist välja ja sealt siis otse naabrite antiigile. On see reaalne?
Käed on mul igatahes villis nagu ürgnaisel kunagi. Selline jurakas masin ju, kuhu mahub me mölema nädala pesu sisse. Ei olnud väga tore seda kõik välja väänata.

Täna tahaks olla nagu vanasti: fliisid jalas, keeta michisid, süüa need ära juustu, majoneesi ja marineeritud kurgiga. Siis keegi tuleb ja ma püüan selgitada, et ma ei tee kogu aeg michisid. Siis avada koka ja avada rumm ja lõikuda laimi ja minna öhe.

Täiendus.
Mitte miski ei ole nagu vanasti, kodus pole majoneesi ja marineeritud kurke.
Ja poiskadel on kõhud ees ja naised-lapsed kodus; tüdrukud tahavad juba kell 1 koju magama.
Tõsi ta on, et elu meid muudab.

Olmeporno

Kui igav hakkab, võib alati nõudepesumasina vett täis lasta ja siis selle laadungi väikese nõudepesušvammiga kaussi tühjendada. Annab sooja ja põletab ühtlasi ka mõne kalori. Miinuseks on aga see, et nohu hakkab üle minema ja ma tunnen kõiki neid lõhnu, mida ei oleks vaja tunda.

Ja siis võib keerata wc-poti vee lahti ja korraldada uputuse, sest ka uus pott lekib. Saaksin enda peale jumalate viha ja arendada suhtlemisoskust antiigihuviliste alumiste naabritega.

Ja siis võib pidevalt helistada me ihutorumehele. Eile ta üldse telefonile ei vastanud, mõtlesin juba, et äkki on kanalisatsiooniauku kukkunud, a polnud tal häda midagi.

Soe on mul endiselt siis, kui tekialune radiaator soojendab või saunas. Seepärast on trennihullus hea - saab tihti saunas käia. Ja spordipoes trennipükse vaatamas,jõuluvanalt pulsikella soovida ja pläkutada balance'ist, shapingust, spinningust, kaloritest ja muudest mu ajju ja sõnavarra tekkinud maailmaasjadest.

Täna ma olen päev otsa joonud: kohvi, gripiteed ja päristeed, vett. Sellise vedelikukoguse peale peaks küll juba õndsaks saama.
Kuum tee, šokolaadikommid ja loen-loen-loen. Lasin tooli madalamaks, nii jalad ulatuvad maha. Kui trükkima ei pea, on niiviisi palju mugavam. Üldse on elu siis palju mugavamaks läinud. Aga liftis teen ikka katset, kas ma suudan kogu sõidu tasakaalu hoida, kui üks jalg on kõrve juurde kõverdatud. Ei suuda.

Jaa!-elu

Laupäevaõisel diskol tellisin kõige ebapopulaarsema sooviloo ja jõin ära viis pudelit vett (0,33-seid siiski).
Hommikuks oli enamik asju tühi: mobiili aku, fotoka aku, kõht, 2-liitrine kokapudel. Ainult energiat oli alles ja raha ka. Väga lõbus oli ja eriti mõnus muss oli. Ole sa tänatud, diskorihärra! Täna sääremarjad ja kaelalihased valutavad, täiesti põrgu.
Ja pühapäevane jahilkäik - kolm tundi merd ja muusikat. Käed lõhnasid päikese järele.
Ja mulle väga-väga meeldib "valgust" saanud Tarmo! :)

Kohati ma ei saa aru, kuidas eestlased saavad kogu aeg nii vait ja omaette olla. Et kõik peavad köiki sõnadeta mõistma. Vahel tahaks mõnda teenindajat kohe kiita, et ta suudab kogu protsessi sönadeta läbida. Aga ma ei saa, ma olen ju ka see pagana vaikiv eestlane.

Eile ma läksin ajaraiskamiseks säästukasse. Seal on pärast tööd teatavasti piiikad kassasabad. No ja kõik rammisid sõnatult oma kärude ja korvidega järjekordadest läbi.

Täna käisin kaubamajas ja üks poiss müksas mind kogemata oma seljakotiga.
"Vabandust!"

Siis hakkasin kulinaarieleti juurde pääsemiseks numbrit võtma.
"Võtke minu oma, ma ei hakka ootama."

Päris imelik oli ikka.

Enne seda oli õues väga valus, kui tuul juukseid liigutas. Iga juuksekarva liigutamisega kaasnes valulöök. Miss Migreen. Mees käib peol ja mul on järgmine päev tema eest paha. Sest peavaluhood satuvad ikka reedele ja nädalavahetusele.

Olmejumal on lõplikult selja keeranud: eelmisel nädalavahetusel kärssas külmkapp, sel nädalavahetusel hakkas streikima WC-poti loputuskast.. Mis järgmiseks? Eriti palju valikuid pole. Pakun, et pliit läheb tuksi.

Aga see oli tore, et naaber käis konserviavajat laenamas - klassika :)

Sööklas on alati olnud valida riisi ja kartuli vahel. Täna oli erand. Mis tähendas, et ma sõin ikka riisi.

-Palun üks väike lõhe-lillkapsa vorm.
-Makaroni või kartuliga?
-Riisiga.

„Küsi ja sa saad“-süsteem.
Küsides saab Hiiumaa praami peal isegi sidrunit tee sisse.

PS. Lillkapsatükid nägid välja nagu ülekeedetud vetikad. Maitselt tulisoolased. Ja lõhel oli samasugune s**amaitse, kui ükskord lostikus oli metskitselihal. Et ma pole suurem asi s**asõber, siis murdusin ja ostsin kommipoest shokolaadi. Mis teha, kui sööklasse saab ainult läbi kommipoe.

- Sa peaks ikka vahel lilli kinkima ja nii.
- Mulle ei meeldi lilli kinkida.
- Mis sulle siis meeldib?!
- Nussida.

Kes ei märkaks Johnny Deppi?

Nii tuliselt, kui ma ühistransporti jälestan, tuleb mul seda ka armastada kõikide nende veidrate tüüpide pärast, keda seal kohata võib.

Täna tuli hommikuse marsa peale Johnny Depp. Päriselt ka. Oli küll veidi räsitud, aga juuksed, näojooned, kaabu ja sellised Jack Nicholsoni moodi eakad-moekad päikeseprillid lasid mul teda uskuda hetkeni, kui kutt rääkima hakkas. Eesti keeles. Aga mis siis.

Ilusaid unenägusid!

Yo Tiiu!
kle, selline lugu oli nüüd täna öösel, et unes nägin igast seiklust ja mingi helistasin sulle ka, et küsida, kuidas sul läheb ja nii.
a sa olid just võitnud mingi loteriiga auto ja rahulolev.
igaks juhuks räägin.

Disco Stu

- "Mul ei tule und. Räägi minuga. Ükskõik millest."
- "Võta Xanaxit."

Elu läheb edasi?

Tundus, et telefon jäi koju, kui kotis kombates seda ei tabanud.
Aga ei jäänud - telefon oli täitsa olemas. Üüratult suure mobiilitasku põhjas.
Nimelt on kott pärit umbes hooajast 98/99. Ja isegi mu odavaim Nokia suutis tõestada, et vahepeal on elu edasi läinud.

Uus Sakala

Sakala keskuse tara oli keegi tarkpea ilustanud järgmise infoga:

REBASE UR(R)UAUGU LAIENDAMINE

Me elame nüüd Väike-Ameerikas, ikka suurlinna elu ja tuled.

Hommikul oli hoovis nupsik-tupsik orav.
Ja kajakas ja vares ja muud linnuriiki.

Aga ühtegi supilusikat meil pole ja kahe peale üks kahvel.
Puuduolevate asjade nimekiri on vähenenud viie ühiku võrra, a täieneb isegi kiiremini.

Muidu läks kolimine ikka üllatavalt valutult, surin jalgades, paar sinikat. Ja sinised plätud on kadunud.

Kui nüüd põranda ka puhtaks küürida viitsiks, on elu päris ilus.

Milleks meile takso?!

Laisaks olen läinud, üldse ei kirjuta siia, kuigi päevad on igasugust plära ja põnevust täis.
Naisteka foorumis oli täna hellitusnimede teema:
mina ütlen "kuule" tavaliselt

Wow! No super oli seal seal kiisude, miisu, muside ja kallade keskel.

Ja siis täna tänava peal sattusin peale, kui kaks tibi sammusid ühe tüübi juurde, kes parajasti autosse istus, nii et uks oli veel lahti. Kõik kolm nägid välja nagu R'n'B peo kuldkliendid.

"Vabandust, kas teil on kiire? Kas te saaksite meid Magasini tänavale viia?"

Wow, pehmelt öeldes rabav otsekohesus.

Ja siis ma pidin liftis pealt kuulama ühe ärika telefonikõnet ja see tüüp ütles täpselt samamoodi "Misasja?!" nagu mina.

Ja päris kosutavad olid soolise võrdõiguslikkuse jututunnis Hääled Saalist, et alati annab jõudu taevane päike või et vanaemad päästavad maailma.

No on imede põld see meie elu.

Legendaarne liin

Mees: "Vabandage, kas te oskate öelda, kui palju kell on?"
Mina: "Jah. Umbes pool kaksteist."
Mees: "Aga saaks hoopis tuttavaks?"

Põgenesin.

Siuke mees oli, kelle kohta vaimuvaesemad inimesed ütlevad, et hullumajas on lahtiste uste päevad.

Ema süda

Kesklinna poole loksuv Kopli tramm.
Enne Linnahalli peatust läheb üks naine juhi konku juurde ja koputab närviliselt.
„Kutsuge politsei! Kutsuge politsei!” hüüab ta vene keeles.
Mis värk on, mõtlen ma, mingi pervert pani käe põlve peale? Mingit kähmlust või sõnelust ju polnud?

Peatuses tuleb trammijuht välja, et uurida, milles asi.
„Kutsuge politsei sellele mehele seal! Vot sellele seal! Sellele jopes!” ja näitab pruunis nahktagis kössitavale noormehele. Pilk on mehel hall ja hägune.
„Mul pole siin politseid,” teatab trammijuht.
"Aga helistage siis!”
„Te võite ise ka helistada.”
Trammijuht läheb töökohale tagasi.

Naine libistab käe korraks taskusse ja seejärel sobrab kotis. Sellest ei paista katsetki telefoni leida.
100 meetri pärast ütleb ta nahktagimehele täie otsusekindlusega: „Tänasega on kõik! Õhtul ma tapan su ära!”
Mere pst peatuses vaarub mees maha, naine sõidab edasi.

Hea, et oma mees ka vahel mul unenäkku satub.
Mis siis, et sellises kõrvalosa Vaarikat väärivas episoodis :)

Laupäeval oli nii tore telefonikõne.
“Tere, ma olen su naabripoiss Juss. Kärdi käest küsisin su telefoninumbri. Saad sa mulle mikserit laenata? Tahtsin vahukoort teha, aga mikser on katki.”

Kord oli Roosikrantsis lõhepasta juba valmis, kui selgus, et parmesan on otsas. Jooksin lähemad poed läbi, aga ei midagi.
Naabrimees Liha-Tom noomis pärast, et kõigepealt tuleb ikka tema käest abi küsida.
Hiljem oligi külmkapiuksel “enne kui tegutsed, helista”-stiilis silt kahe naabrimehe numbriga.

* * *

Täna jalutades imestasin, et paljudel inimestel on kujuteldav handsfree.
Hull aeg nõuab hulle inimesi.

Jaa, ma käisin eile Hollywoodis.
Jaa, eile oli neljapäev.
Jaa, Hollywood on endiselt kõige ebaviisakamate, trügivamate ja ülbemate meeste koht.
Jaa, seal oli nii pime, et sugu silm veel seletas, aga nägu ja tegu enam mitte nii täpselt. Kolmapäeviti on seal ikka valgem või?
Jaa, kaine peaga ei tasu naiste WC-sse minna. Vapustavad dialoogid.
Jaa, olin seal poole neljani. Mitte vetsus ainult, a ollikas üldse.
Jaa, ma jõudsin täna õigeks ajaks tööle.
Jaa, ma lähen õhtul Tartusse.

Soki- ja põlvikurandid on endiselt aut. Nii reidipiltidel kui catwalkil sammuvatel modellidel.

PS. Mul kadus see nabarõnga jublakas ära, see kruvi moodi asi sealt. Aus leidja, anna teada!

Molko ja Moloko

Ükskord ma mõtlesin, et Brian Molko võiks seista toanurgas ja aeg-ajalt ma pühiks tolmu ta pealt. Poleks altar, niisama sisekujunduselement. Et tühja sest muusikast.

Kehva tujuga olen tegelt väga palju Placebot kuulanud, sest sellise „tapan ennast ära” ängi peale kaob tusk üsna kiiresti.

Peaks minema kontserdipiletit ostma, ikkagi vana lemmik. Ja selle peale vana ving, et äkki mu lemmiklaule jälle ei tule ja on muidu nõme.

Riiga ma kunagi neid vaatama ei läinud. Õigesti tegin, sest kutid olid seal, tuuri viimasel kontserdil rihma ikka väga lõdvaks lasknud ja pärast lapsikult jonninud.

Hispaaniasse Benicássimi läksin ma Moloko ja Placebo pärast. Ja täiesti arusaamatul kombel sattusid sel jurakal festivalil mu kaks soosikut täpselt ühel ajal esinema. Eri lavadele muidugi.

Arvestasin, et olen Moloko ära ja siis jõuan veel Placebole. A no pagan, valearvestus, pealavale oli kahe bändi vahele pikem vahe planeeritud.

Eks ma olin siis noorem ka ning nabarõngaste ja silmapliiatsi-silmadega morbiidsed meesfännid mõjusid ehk sügavamaltki kui bänd ise.

Nojaa, ma tahaks ka vahel olla siuke überhedonistlik tsikk, vähemalt jätta sellist muljet kellelegi. Süüa, juua ja teha peeneid asju. Aga s***agi.
Selle asemel ronin ma vabal päeva raju pohmelliga võideldes kinno (sest ei suuda minna kunagise sõbra laulatusele), kommenteerin valju häälega filmi ja pärast arvan, et must võiks saada päris hea filmikriitik, aga kõht on kole tühi ja tahaks mingit p***a süüa.

“300” oli see film nüüd. Mul oli väga hea meel, et erinevalt I ja II maailmasõja, Vietnami jms sõjardite kõrval nägid spartlased ja pärslased nii erinevad välja, et mul õnnestus isegi vahet teha, kummad on head ja kummad pahad (kuigi mõlemad olid pahad, sest sõda on paha. Tappev loogika, mis?). No ja taplust näidati enamasti aeg luubis, seepärast ka sain aru, ainult et film oli ka poole pikem kohe.

Ehk siis seda tahtsin öelda, et mulle helistas täna ahistaja. Ühte teist tüdrukut ahistab, mitte mind.
Tüüp oli me tutvuse välja guugeldanud ja otsapidi minuni jõudnud. Kõigepealt ajas sekretärile mingit ila ja sekretär pahaaimamatult ühendas. Tundmatu nimi oli. Aga kui ta ühe inimese kohta hakkas pärima, sain aru, kellega tegu. Kokutas ja lõkerdas toru otsas. Öäääk.
Pärast guugeldasin ma teda. Uskumatu, miukseid värdjaid meie väikses nunnus Eestis ikka on. Öäääk vol2.

Ja WC-des võiks kätekreem olla. Kindaid ei viitsi enam käes hoida, a need tuulised ja jahedavõitu ilmad teevad käed karuseks.

jõuan reedel öösel üksi levikasse.
istun.
mu kõrvale tulevad neiu ja noormees. üks ühele, teine teisele poole.
üks hammustab mu ühest kõrvast tugevasti, teine teisest mitte nii väga.
lähen koju.

2005. aasta kevadel leidsin rahakotist viieka, kus oli kirjas Priit, sulgudes Cool D ja mobiilinumber. See saab juhtuda vist ainult Eestis, et just aasta meesartistiks kuulutatud staari moblanumber sedasi sinuni jõuab. Õige number oli.

Igatahes saime sellest Sassiga inspiratsiooni ja kirjutasime ükskord Nokus ka oma telefonid raha peale. Me nii kõvad pole, valisime kahekroonise.

Nüüd, nii kaks aastat hiljem küsitakse Sassilt, kas see number on tema telefoninumber. Üks ta tuttav oli poest selle raha saanud:)

Peeter Võsale

Krevett peabki sisaldama vett, sest ta nimi on krevett.

Minu nädal

Laupäeval saan tööinfo.

Pühapäeval saadan CV.

Esmaspäeval lepime kokku vestluse.

Teisipäeval vestleme.

Kolmapäeval saan jah-vastuse.

Neljapäeval lähen esimest päeva tööle.

Reedel lähen jälle.

Nüüd aga ajan endale kiirpelmeenid sisse ja seejärel lähen imen end glamuuri täis. Näeme!

See on hea, et ma ei pea kogu aeg koos olema omavanuste tattidega või muidu üheülbaliste inimestega. Eks ma ikka satun seltskonda, kus on aastad või korra või kaks vanemad inimesed. Ja need pole suguvõsa sünnipäevad.

Kas ma olen ka tulevikus selline, et mu jutt ei kipu iial lõppema, sest igasuguseid kogemusi ja mälestusi on nii kõvasti kogutud? Suudan sujuvalt klapitada ühte näidet kümne teisega ja leida päris imetabaseid seoseid? Nagu see muhe vanaisa-tüüpi vanamees seal vanametalli kogumise vestlusringis.

Õnneks on mul kohati päris kehv mälu ja kõike üleelatut kinni ei pea. Eriti just olulisi asju, pahna peab küll hästi meeles. Äkki ma ei muutu ikka tüütuks jutumasinaks. Võibolla olen ise vahel liiga väsinud, et kuulata, kui pole tegemist just elutarga külamehe stiiliga.

Alati võib muidugi mõtete/mälestuste/elulooraamatu kirjutada, saab ühe hooga kõik välja uhada. Siis vähemalt ei teki ohtu kedagi oma jutuvooga lämmatada. Kes viitsib, see loeb. Mõni vana tuttav või kunagine klassikaaslane, kes salamisi susse armunud oli.

Äää... Seda, et vananeda tuleks väärikalt ja ei pea hakkama paikapanevaks kõiketeadjaks.

Elu mõtte otsingul avastasin, et ma olen ilgelt paksuks läinud. Elab mul jee kapis selline koi, kes riided poole väiksemaks sööb!
Nii et tuleb radikaalsed meetmed kasutusele võtta. Kaalujälgijate kodukal juba käisin, kahetunnise jalutuskäigu peale leidsin trennisokid ja poest tassisin kohupiimataskute asemel terve hunniku poola õunu.

Koju tulles nägin hirmsat pilti - minu ees kõndis 20+ tshikk ja 30+ mees. Mees rüüpas pudelist õlut ja naine tassis poekotti. Ja sealt kilekotis kumas muu hulgas läbi Saku õllepaki pappümbris. Sõnatult nad sammusid. Naine meetrike eespool, mees tatsas järgi.

Tallinn sulab

Täna sain bussis jalaga perse. Normaalne!

Eile bitchi-testis pidin aimama oma reaktsioone eriolukordades. Siis juba tundus, et ma olen ikka paras pehmu.

Ja täna nii oligi, lihtsalt passisin ja katsusin seda porimärga plekki tagumikul. Päris ootamatu viis külge lüüa. Ei julgenud tüli norima hakata. Lihtsalt lahkasin peas edasi igast eksistentsiaalseid probleeme a la kust tuleb tolm ja miks mõned saavad rikkaks ja teised ei saa (isegi, kui nad näevad ühtemoodi lollid välja).

Ja ma vist olen ka ikka sotsiaalne friik – ühtegi kutti ei tea neist, kes Itaalia juveeliärisid puistamas käisid.

Õpin elu

Viru tänava alguses oli eile ratastoolis kerjus. Jalgu polnud, see-eest rääkis mobiiltelefoniga.
Ma just enne teistpidi tulles ütlesin, et kerjustele pillutakse ju metallraha ja imelik oleks talle peoga sinna Coca-Cola topsi neid Eesti sente panna, selle eest ei saa ta ju nagunii midagi.
Ja nüüd äkki pidin kisama: "Aaah... tal on mobiiltelefon!!!"
Isegi kui ma talle enne pappi ei köhinud, ikka oli jube petetud olla.
Kerjamine on siis pigem elustiil?
Aeg oli hiline ka, eks ta kutsus parajasti endale auto järgi.

melu -> elu

Mu kuuprojektid „Sõida jänest!” ja „Väldi oma vanu botaseid!” said nüüd õnnestunud lisa – „Vabariigi aastapäevaks töötuks!”
Nii ma pakkisin kokku villased sokid ja vahetuskingad ja aastate jooksul kogunenud kraami ja kingitud lilled ja homme enam ei tule.

Värsket õhku!

Onkoloogiahaigla.

Patsient teab, et saab täna välja ja läheb oma riideid ära tooma.
Töötaja ei taha anda: Kas teil arsti allkiri on?
Patsient: Kas mingit allkirja on vaja? Ma ei tea... Lähen küsin?
Töötaja ulatab riided: Järgmine kord teate siis!

On see nüüd karm huumor või niisama smalltalk, aga suu jääb õhku ahmima küll selle peale.

Magamistoas pole enam telekat. See tähendab, et suure hädaga loe enne une tulekut või raamatut. Ja ikka on veel joodiku-Juha käsil (kui kaua on võimalik nii õhukest asja lugeda?! enamus aega läheb muidugi järje ülesleidmisele, sest ma kunagi ei mäleta seda enam).
Mis sest, et Bulgakov passib voodi kõval juba oma pool aastat.

Tramaivõi, peaks homse sõbrapäeva nimel Rimisse šokolaadisüdameid ostma minema.

Tegelt mulle meeldivad bussilood

Kõige tähtsam asi mu elus on praegu number 3 buss.
Isegi tähtsam kui telekas. Inimesed, ärge pahandage, te olete inimeste, mitte asjade arvestuses.
Bussiga ma liigun ju koduse ajaarvamise vahet, seepärast.

Eks ma eile jäin jälle hommikusest bussist maha. Tigebeib marssis trammi peale. Kurat, suureks vihas oleks tahtnud külje siniseks kukkuda, aga ma ei kukkunud. Häh!

Aga täna ma ei jäänud maha.
"Mere puiestee, head päeva!"
Esimese hooga arvasin, et äkki on ümbersõit ja see lõpp-peatus, et laske jalga.
Kuid bussi jäi veel terve ports inimesi.
"Laikmaa, kõige paremat!"
Mulle meeldis see väga. Väga.

Praegu hakkasin mõtlema, et äkki see bussijuht oli purjus.

Üksi kodus

Eile Kukus:

1. Eestlased muretsevad pidevalt. Näiteks muretsevad nad uue joogi.
2. Minalähenvetsu, kuidassulläheb?
3. Ja mulle ei meeldi lood, kus on buss, printer või Bush. Või kõik kolm.

Kui jookide väljategemise faasile järgnes tantsulekutsumise faas, otsustasime Krahli põgeneda. See oli hea mõte.

vh1-st tuleb Top 50 LoveSongsEver, praegu tuleb juba 9. lugu. Airi All I Need oli ikka ebaõiglaselt kaugel:(

Aga hetkehitt on Salme tänava poe kohupiimatasku.
Ei peagi unistama, et klaverivabriku asemele tekiks pagaripood.

Laupäevad on viimasel ajal mõnusad rahupäevad.

Kolmapäev

Eile hommikul vedas mul väga viltu, niimoodi klassikaliselt viltu.
Nii kui šampoon pähe sai, kadus soe vesi. Siis ma ei suutnud otsustada, mida selga panna. Ja jäin bussist maha.
Viltune seis jätkus tööl. Õnneks sain teada, et mitte ainult mina ei kannata, a teistel oli ka sitt-sitt päev.
No ja siis muutus kõik! Tulevik ei tundu udune ja isegi loosiönn pöördus, st naeratas. Ja veel suurem ime, et nr 3 buss ootas mind. Ääää... küll alles jooksin, a buss tuli ju neli minutit varem.
Ja olen enda üle väga uhke, et öösel Riffi jõudsin. Minu elu esimene Power Hit Party. Arvatavasti viimane kah, aga väga huvitav käik oli.

Tagantjärele tark

Dima Bilan oleks võinud testida asutust "24h solaarium", mis asub Kalamajas Hadese (endise Mistika) peal.

Taustaks Just!ijuttu:
Dima uuris juba enne esinemist korraldustiimilt, kus oleks võimalik pärast väsitavat etteastet oma konte soojendada ja jumet veidi kunstpäikese abil värskendada.
Esmalt paluti solaariumikülastuse võimalust Status Clubilt, kes keeldus, kuna klubi suletakse argipäeviti kell 23.00. Rõõmsalt oli vene artisti aga nõus vastu võtma Maakri tänava Sun Power Solaariumikeskus.

Ega sõnu polegi lihtne ritta panna...

"Seksikus on silmade vaataja."

Aeroobikatreener Riina Suhotskaja
Kroonika peol.

Tubli!

Trollis

Laupäeval oli trollis üks tädi, kes terve tee rääkis igast teemadel (friistailis?) ja hästi huvitav oli. Inimesed muigasid heatahtlikult – kes muidugi eesti keelest aru sai.
A tädi rääkis esimese Eesti Vabariigi ajast tänapäevani välja. Elmarist, kes oli Weimarist pärit, ja Meetast. Siis ta jõudis läbi võtta veel Tagore, Lennart Meri ja Jaak Aaviksoo (õigemini Aaviksoo kooli pätid, kes korteris vargil käisid). Ja et Bush kinkis Ansipile dressid, mis läksid näitusele. Siis võttis läbi kõik lähiriigid, mis meeldib ja mis mitte. Siis võttis läbi kõik transpordivahendid – nõmedate vene juhtidega trollid, toredad bussid, Titanicu, Pitka… Et tema eelistab busse ja tramme.

Mu arust on trollid päris ägedad, sest seal kohtab igasuguseid imelikke inimesi.

Eelmine kord oli trollis lahe kombo ema-poeg-koer. Kutt nägi välja Harry Potter. Peast siis ja vanuselt ehk ka. Muidu olid heledad teksad ja must nahktagi. Sõi niiviisi tšeburekki, et mul on tšeburekiisu vist igaveseks kadunud. Kui ta selle oli ära õginud, siis nõudis emalt: “Дай пиво!” Ja siis istus maha ja püüdis koera sülle võtta ja see koer ei olnud mitte väike.

Spordipäev

Täna on mul otsa eest üle pea kuklani kolm Adidase triipu, mida peavalukurat ükshaaval pinguldab. Dr. Ibukas tapleb vastu, aga hädiselt.

Kohe jõuan!

Ei tea, kas täna oli hilinemispäev või põhjuseks see, et sattusin hilisema bussi peale ja kella yheksale oli akadeemiline veerand täis tiksunud, igatahes kuulsin terve bussi tee vestlusi "Kaks peatust veel!" ja "Nelja minuti pärast jõuan!" ja igasuguseid tegevusjuhiseid, kuidas inimene teisel pool toru asjadega ise hakkama peaks saama.

Saabumine aastate loendamise etappi

Tuleb välja, et käimahakkamise aastapäev oli meil eile ära. Ma millegipärast arvasin, et täna on 21. jaanuar.
Ja täna peakski olema 21. jaanuar, sest eilse ma töötasin ja pipardasin maha ja pidin kodus pesema ära kõik nõud, sest kõik olid mustad.

PS. "No siis peab lilled ostma või?" küsis härra, kui ma talle aastapäeva meelde tuletasin.
Vot see ongi armastus!

Mille üle kaebate, reporter Oga?

Kui Jan Uuspõld läheb Tartusse, siis kindlapeale võtab see kõvasti rohkem kui 2,5 tundi. Ja kindlasti pole ta kaine ja raudpolt juhtub igasugu asju.

Kui ma lähen Tartusse, siis ostan toidupoest teemoona. Jalutan rongijaama poole. Vahepeal käin Nokust läbi. Jalutan edasi. Jõuan rongijaama ja istun oma eelostetud kohale. Loen terve tee Sirpi (ja õgin sinna kõrvale ära köik, mis ma ostsin. okei, kommid jäid alles). Olen kohal kahe tunni pärast ja suts otsa. Täiesti kaine.

Siis magan kaks päeva ja sõidan rongiga tagasi. Eelostetud kohal.
Ikka kaine.

ID-kriis

Miks seda “must lagi on meie toal”-needust kanda on vaja, kui Pariisis on praegu lilli täis rõdud ja inimesed istuvad tänavakohvikutes?

Mis paneb igatsema seda pohmellirasket kahe-jalaga-maas-tunnet?

Õeluse, lahmiva kriitika, lolluse ja teadmatuse üledoos on.

Ja mind painab mõte, et kui inimesed ära surevad, siis nende hinged jäävad orkutisse lukku. Ja õhtuleht pärast kirjutab sust, et sulle meeldis “Sõrmuste isand” ja sa olid “Sex and the City” komjuunitis. Või need orkutikontod ikka haihtuvad ühel hetkel?

Teadmatuses peitub jõud ja ilus elu

Olen väga tänulik oma eilsele otsustusvõimetusele.
Et kas jääda koju ja kujutada ette, et ma kirjutan loo kohe ühe suure soojaga valmis. Või minna vooluga kaasa ehk äsjaleitud naabrimehe juurde ja siis kumusse erki aftekale.
No ei jäänud koju. Vahetasin kuldkingakesed botaste vastu (mida külas küll nukupapudeks nimetati, a nii võib ainult meeste kingade seltskonnas ikka juhtuda).
Juhuu, kui hea meel on eilsete uute ja vanade tuttavate nägemise üle!
Miks mul pöidlas väike vastik haav on?
Pittu jõudsime tegelt alles siis, kui oma esialgse ja kohusetundliku nohikuplaani järgi oleks pidanud koju roomama.
Millal ma viimati nii kaua peol olin, et tuled juba põlema pandi? Nooh, eile pandi muidugi suht vara, a vähemalt sai inimese kellaajal minema minna.
Jalutasime kumust burritobussini ja sealt ikkagi statoli ja koju. Kogu see rännak kestis poolteist tundi või rohkem. Kintsud olid jõle külmad löpuks.
Nägin unes, et mulle helistas Andres Aak. Ärkasin korralikult kella peale. Tegin töö ära.
Ja kuulsin uudiseid, mis oleks nullinud kogu öö ja hommiku ja päeva.

aasta album

Peaks endale tegema egolaksukogumiku, mida mässivsittadel aegadel lugeda ja heldida.
Nagu üks härra ütles mulle just:
"Thnx, tiu, et sust on naine saanud jne. kõvv ju. sest sa tundud nagu peab, naine."

Woodstocki-litakas oli ka meeldejääv: "Sul on veel kaks aastat lööki!"

Ja nii edasi jah.

Out of ....

Täna teenindusmaja hoovis kõndis üks kutt, siukse tõtaka sammuga. Siis mingi hetk jäi nurga peal seisma nagu post - no selge, lombard avatakse alles kell 9.
Päris jube mõelda, mis vägi ajab inimest varahommikul pandimajja.

Ja hommikul kodus otsisin ühte riietuseset kapis. Ei leidnud. Siis tuli meelde, et ma nägin seda vesti ju unes.

Ja tarmo tuvastas mul out of body experience´i. Mitmuses isegi.

Tänased terad

Võltsasjalikkus
See on nii lihtne: tee alati koosolekul väga huvitatud ja kaasamõtlev nägu. Ja innustu jamast. Ja siis ütle, et sul on nii palju teha, et ise ei jõua tegeleda.
See ei ole minu mõte, nii et aitäh nõuandjale!

Kultuuripärl
-Tra, KUMUsse peaks minema.
-Tra, polegi seal käinud.
Ehk kaks noort kutti hommikuses number-kolm-bussis pärast poliitikateemat, st keskerakonna kiitmist.

Ilgelt üldiselt on ilgelt kana olla ja kanad hakkavad varsti vist mässama...
Toks-toks.

Ma olen vist selgeltnägija.

Politseisaates on tagaotsitavate hulgas juba jupp aega härra, kelle eesnimi on Võitlus. Eile une-eelses seisundis hakkasin mõtlema, et vanamees läks kindlasti otsima Kristiina Heinmetsa poega, kelle nimi on Airon Kindlus.